BOWLING – SEE ON IMELIHTNE!

Bowling on tegelikult imelihtne. Tuleb vaid kuuli mööda rada veeretada ning kurikad pikali lüüa. Selline lihtsus ongi peamine põhjus, miks see mäng on olnud hinnatud miljonite inimeste poolt tuhandete aastate vältel.

Bowlingu kuule ja kurikaid on leitud näiteks ka iidsete Egiptuse valitsejate hauakambritest, mis loodi juba 5 200 aastat e.kr. Vanad polüneeslased mängisid radade peal, mis olid umbes 18 meetrit pikad (sama pikkus nagu ka tänapäevastel radadel).

See mäng on olnud ka osaks teatud usutseremooniates neljanda sajandi Saksamaal. Inimene, kes suutis kurikad pikali visata, oli puhas. Kes seda aga ei suutnud, pidid pattu kahetsema. Isegi Martin Luther harrastas seda spordiala. Inglise kuningad Edward II ja Richard II keelasid seesuguse tegevuse ära, kuna väitsid, et see haarab liiga suure osa nende alamate päevasest tegevusest.

Nii mängiti bowlingut pisut erinevate reeglite järgi kõikjal. Ühtsed reeglid mängule kehtestati ameeriklaste poolt aga aastal 1895.    

Bowlingu varustus on jäänud viimase sajandi jooksul sisuliselt samaks.

KUUL on kerakujuline ümbermõõduga 68,6 cm. Kuule on erinevates kaaludes vahemikus kaheksast kuueteistkümne naelani (3,6 kg – 7,3 kg). Kuuli kaal naelades ongi see salapärane number kuuli peal.

KURIKAS on 38 cm kõrge, 12 cm lai ja kaalub umbes 1,6 kg.

RADA on tänapäeval kaetud paksu laminaatkattega. Raja pikkuseks on 18,29 maja laiuseks 106,7 cm. (Bowlingurada peab olema tasapinnas millimeetrise täpsusega!) 

Kurikad asetatakse rajale kolmnurgakujuliselt. Juhtkurikas, ehk see, mis asetseb mängijale kõige lähemal, on kurikas nr 1. Ülejäänud kannavad numbreid 2st 10ni.

Bowling kujutab endast suurepärast meelelahutusviisi just seetõttu, et temaga saavad tegeleda kõige erinevamad inimesed. Olgu tegemist pika või lühikese, peenikese või paksu, noore või vanaga, bowling pakub ikka samasugust mängulusti. Enamus inimesi alustab mängimist käies lihtsalt paar korda kuus "kätt proovimas". Et aga lisada vaid mängule ka pisut suuremat võistluslikku momenti, on võimalik liituda mõne bowlinguklubiga, milliseid Eestiski on tekkinud mitmeid. See võimaldab lisaks tavapärasele mängimisele ka pikemaajalist turniiril  võistlemist ning loomulikult ka meeldivate inimeste seltsis koos aega veeta ja argimuredest lõõgastuda.   

Kuidas punkte lugeda

Kõigis Eestis asuvates bowlingusaalides on automaatne punktilugemissüsteem. Seega ei ole mängijal vaja teha muud, kui vaid sisestada enese ja kaasmängijate nimed (selle juures võib alati abi küsida saali töötajatelt) ning kõik   ülejäänu teeb teie eest arvuti.

Mängud ja frame'id

Üks mäng koosneb kümnest frame'ist (loe: freim). Iga frame'i alguses on kõik kümme kurikat püsti asetatud. Mängija ülesanne on nad pikali visata. Kui see õnnestub juba esimese viskega, on tulemuseks strike (loe: straik) ning frame on mängitud. Kui aga pärast esimest viset on järele jäänud veel seisvaid kurikaid, on mängijal võimalus visata veel teinegi kord. Kui teise viskega suudab mängija kõik püsti jäänud kurikad pikali visata, on tegemist spare'iga (loe: speer). Kui ka pärast teist viset on mõni kurikas püsti jäänud, saab mängija punkte vastavalt pikali kukkunud kurikate arvule. Spare'i puhul saab mängija 10 punkti pluss järgmise kuuliga visatud kurikate arv.

Kui näiteks mängija, kes pärast spare'i viskamist saab järgmise kuuliga pikali kuus kurikat, saab oma eelnevalt visatud spere'i eest kirja 16 punkti (10 + 6).

Strike (kõik kurikad esimese viskega) omakorda tähendab, et mängija saab kümme punkti + järgmise kahe kuuliga visatud punktide arv.

Oletame, et pärast strike'i viskamist saab mängija järgmise kuuliga  pikali 5 kurikat ning sellele järgneva kuuliga 3. Seega saab ta enne visatud strike'i eest 10+5+3, ehk 18 punkti. Nii liidetaksegi iga järgmise frame'i tulemus eelmiste tulemustega kokku kuni lõpuks moodustub mängu lõppskoor kümnenda frame'i kasti. Kui viimases frame'is saavutatakse spare, saab mängija võimaluse visata veel kolmaski kuul, et oleks võimalik spare'i eest vastavalt ka punkte anda. Sama kehtib ka strike'i puhul.

Erijuhuks võib nimetada olukorda, kus püsti jäänud kurikaid on keeruline järelejäänud viskega korraga tabada. Seda olukorda nimetatakse split'iks.

Eelnevast saab selgeks, et punktilugemissüsteem ei kujuta enesest vaid pikalikukkunud kurikate kokkulugemist, vaid sisaldab endas ka boonuseid. Seda spare'ide ning strike'ide viskamine annab parima tulemuse. Seetõttu on kasutusel ka eriterminid. Kahte järjestikust strike'i nimetatakse BOUBLE, kolme TURKEY ning nelja järjestikust strike'i FOUR IN A ROW. Tõeliselt häid tulemusi (üle 200 punkti) ongi võimalik saada vaid järjestikuseid strike'e visates.

Mängutehnika

Juba ainuüksi võimalus visata midagi suurt ja rasket kaitsetult paigalseisvate kurikate pihta on omamoodi lõbus. Tõeliselt huvitavaks läheb mäng aga siis, kui kaasas käib ka võistluslikkus.

Esmalt peaks olema mängija eesmärgiks iga viskega kurikatele pihta saama hakata. Edaspidine mängutulemuste parandamine eeldab paremat mängutehnikat ning ka strateegiat. Loomulikult on üks kõige tähtsamaid omadusi täpsus.

Strike´i saamiseks on peaaegu alati tarvis tabada peakurikat (nr. 1). Paremakäelised mängijad peaksid sihtima peakurikat pisut paremale (vasakukäelised jällegi vasakule). Seda ala tuntakse kui "taskut".

Sisuliselt tähendab "tasku" tabamine seda, et mängija peab 18 m kauguselt pihta saama umbes viiesentimeetrisele alale. See on küllaltki keerukas täpsuse proov. Tähtsuselt järgmine on kuuli kiirus ja jõud, mis tal kurikatega kokku puutudes on. Kuuli mõjujõu üks tähtsamaid tegureid on kuuli kaal. Teiseks kuuli kiirus. Samuti ka "taskusse" sisenemise nurk ja ka see, kuidas kuul veeres. Ettevaatust! Suure jõuga visatud kuulist ei ole vähematki kasu, kui puudub täpsus. "Metsikute" visete asemel on mõttekas kasutada pisut kergemat kuuli, mis võimaldaks ka sihtida.

Parimad mängijad ei viska kuuli kunagi otse. Seda tehakse vindiga. Paremakäeliste mängijate puhul tähendab see, et kuuli trajektoor läheb raja paremast servast keskele välja. Vasakukäeliste puhul, algab trajektoor vasakust raja äärest.

Kõik bowlingu rajad võivad küll näida täpselt samasugustena, ent pisiasjades nad ei ole seda. Samuti nagu autokummi mõjutab tee, mõjutab raja olukord bowlingus kuuli liikumist. Eriti annab see tunda vindiga visete puhul. Iga raja omapäradega harjumine ning nende tunnetamine on üks selle spordiala võlusid.

Tõepoolest, kurikate kuuliga pikali veeretamine võib tunduda vägagi lihtsana, kuid mida kõrgemaks tõuseb mängutase, seda väljakutsuvamaks muutub üha ja aina kõrgema meisterlikkuse saavutamine.

Harilik haare

Tavalist kolme auguga bowlingu-kuuli hoitakse, kasutades pöialt ja kahte keskmist sõrme. Keskmised sõrmed peaksid mahtuma avadesse kuni teise liigeseni ja pöial tervenisti. Välja jäävad sõrmed annavad juurde mugavust kuuli hoidmisel ja peopesa on nõrgas puutes kuuli pinnaga.

Seda nimetatakse tavaliseks haardeks. Kui kuuli selliselt käes hoida, võimaldab see mängijal hoida ja liigutada küllaltki rasket kuuli ilma, et oleks vaja teda "pigistada". Samal ajal ei tohi ka juhtuda, et mängija sõrmed jääksid aukudesse kinni. Tavalise haarde selgeks saamine on määrava tähtsusega asjaolu paremate tulemuste saavutamisel.

Kui mängija on saavutanud juba küllalt kõrge mängutaseme, on soovitav muretseda isiklik kuul. See tehakse täpselt mängija käe mõõtmete järgi ning võimaldab saavutada maksimaalset esitust. Uue kuuli tegemisel võetakse esmalt arvesse mängija sõrmede suurust ning nende vahelist kaugust, mille järgi puuritakse kuulisse vastava suurusega augud. Saamaks maksimaalselt mugavat haaret isikliku kuuliga peab kuul olema ettevalmistatud ala spetsialisti poolt. Vastavat infot on võimalik küsida bowlingusaalidest.

Asend

A.       Õlad peavad sihtmärgi (kurikate) suhtes olema õige nurga all (mitte seista "küljega".

B.       Teine käsi toetab kuuli

C.       Ranne peab olema küllaltki jäik ja sirge. Mitte kõverdatud.

D.       Kuuli hoidva käe küünarnukki hoida puusale lähedal.

E.       Põlved veidi konksus.

F.       Jalad koos suunatud samuti sihtmärgi poole.

Astudes hoovõtualasse märkate enne viskejoont kahte rida punkte. Esimene punktirida märgib 4,5 meetri kaugust viskejoont. Teine näitab 3,6 meetrit. Nende punktiiride järgi on kõige lihtsam fikseerida oma algpositsiooni.

Lapsed peaksid alustama lähemalt viskejoonele, kuna ka nende sammud on lühemad. Samuti on soovitav alustada lähemalt kõigil algajamatel mängijatel. Seda sõltumatult mängija kasvust. Kui mängijal on juba kogunenud pisut viskekindlust, võib katsetada pikemate hoovõttudega.

Milline iganes alguspunkt, viimane samm peab lõppema umbes 30 cm enne viskejoont, et vältida üleastumist. Õige asendi saamiseks asetage jalad kõrvuti ja kallutage seljast pisut ettepoole. Tuleb leida lõdvestunud olek, kindlasti mitte pinges!

Kuul tuleks asetada puusa ja rinna vahelisse piirkonda. Viskekäsi peaks toetama kuuli altpoolt ning teise käega tuleks kuuli kõrvalt pisut toetada.

Vise

Võttes kätte mõne küllaltki raske eseme nagu seda on ka bowlingukuul ja püüdes seda käe otsas rippuvana õõtsutada märkame, et tekib iseenesest teatud võnkumine. See võnkumine ongi õige viske eelduseks. Kui seesugust "täiendavat" energiaallikat ei oleks, oleks võrdlemisi raske kuuli üleüldse kuhugi liikuma saada.

Õige kaaluga kuuli valimisel tuleks lähtuda sellest, et teda oleks võimalik vabalt ja mugavalt edasi-tagasi õõtsutada. Kui kuuli raskus mängija õlga liialt allapoole painutab või rannet kõverdama sunnib, on tegu liialt raske kuuliga. Kui aga kuuli on võimalik mängijapoolselt vabalt ja ilma pingutuseta suvalises suunas liigutada, on ehk tegu liialt kerge valikuga.

Sammud

Algajatele mängijatele soovitatakse kasutada neljasammulist hoovõttu. Hiljem võib sellele lisada viienda sammu.

Iga samm tuleb sooritada otse edasi. Teha tuleb tavalisi samme, nagu teeme tänaval kõndides. Tavapärasest erinev on vaid viimane samm, millele lisandub ka libisemine. Sellel sammul tabab king põrandat päkaga, mistõttu jalg libiseb pisut edasi. Seejärel läheb raskus taas üle kannale, mis pidurdab hoo maha.

Esimene samm peaks olema kõige lühem. Viimane omakorda kõige pikem, kuna sisaldab ka libisemist.

Sammude harjutamisel võib kujutleda tiksuvat metronoomi, mis hoiaks ühtlast tempot. Paremakäelistele oleks sammude järjestus parem-vasak-parem-vasak. Vasakukäelised alustavad vasaku jalaga.

Sammud ja vise koos

Eraldi võttes ei kujuta ei sammud ega ka vise enesest ju midagi füüsiliselt keerukat. Kuid see, mis määrab viske tegeliku tõhususe, on nende koostoime. Ühelt poolt soovib mängija viskemomendil olla võimalikult stabiilses asendis kuid samas tahab ta ka kasutada ära liikumisest tulenevat energiat. Peab täheldama, et õigesti ajastatud kuuli lahtilase toimub hetkel, mil libisev jalg peatub.

Kuidas saavutada kuuli lahti-laskmist hetkel, mis tagab mängijale parima stabiilsuse ja kineetilise energia kombinatsiooni? Selleks tuleb tagasi liikuv käsi viia maksimumi hetkel, mil lõpeb eelviimane samm. Sellest asendist liiguvad mõlemad, nii libisev jalg kui ka ettepoole liikuv viskekäsi samas suunas. Kui see nii toimub, on liigutuste ajastus olnud õige.

Esimese kolme sammu ajal liigub kuul tagapoole oma maksimumpunkti suunas. Sinna jõudnud, on mängija valmis kuuli viimiseks ette, libisemiseks ning viskeks. Võtmeks on siin kuuli lahtilaskmine piisava ettepoole suunatud jõuga. Esimese sammu ajal liigub kuul algasendist punkti, mis asub umbes 35 cm kehast eespoole. Sealt on ta valmis liikuma teise ja kolmanda sammu ajal kaarega taha.

Hoovõtu algus on võtme-momendiks ajastuse juures. Vise peab olema loomulik ning lihtsalt korratav. Ka tipptaseme mängijad korrigeerivad oma hoovõtutehnikat pidevalt. Tähtsal kohal on ka neil kuuli esimene liikumine ja selle suhe sammudesse. Kui need on paigas, tulevad järgmised sammud juba palju lihtsamalt.

Nii nagu inimesed on kõik erinevad, on erinevad ka nende käte pikkused. Hoolimata sellest on asend viskehetkel headel mängijatel peaaegu alati ühesugune.

Kuul tuleks lahti lasta hetkel, mil ta liigub mööda libisevast jalast. Paremakäelised libistavad vasakut jalga ja vastupidi. Kuuli kaugus viskehetkel jalast peaks olema umbes 5 cm. Sellisest asendist saab kuul parima tõenäosuse tabamaks sihtmärki korrektselt. Liigutuste õige ajastamisega ning kuuli õige lahtilaskmisega saavutab mängija ideaalse jõumomendi ja tasakaalustatuse kooskõla. Soovides visata kuuli õigest kohast, peab mängija põlvedest pisut järgi andma. Seda tehakse viimase sammu ajal. Alguses võib selline asend tunduda kummalisena, ent muutub varsti mugavaks. Peale põlvedest järgi andmise, tuleb ka ülakehaga viskehetkel ette kallutada. Parima tasakaalu saavutamiseks peaks mängija rinnaosa viske sooritamise hetkel olema samal joonel libiseva jala põlvega. Kogu hoovõtu-viske jooksul peab pea olema paigal. Teist kätt tuleb tasakaalu säilitamiseks hoida kõrval.

Järelliigutus

Igasugune tegevus, mis hõlmab viskeid eeldab teadlikke järelliigususi. Nii on võimalik häid bowlingu-mängijaid ära tunda iseloomuliku järelliigutuse järgi. Peale viset peaks käe viima viskepaigast vähemalt õlekõrgusele või isegi kõrgemale. See liigutus peaks olema samuti suunatud sihtmärgi poole. Hoolimata sellest, et järelliigutuse ajaks on kuul juba teele saadetud ja teda enam mõjutada ei ole võimalik, on kasulik seda harjutada, sest see võimaldab arendada tasakaalu ning visetki.

Visates palli millegi suunas, me reeglina jälgime silmadega sihitavat objekti. Hoolimata sellest ei vaata kogenud bowlingumängijad kunagi kurikaid endid. Lihtsam on sihtida rajal asuva märgistuse järgi, kui kasutades selleks kurikaid, mis asuvad mängijast siiski 18 m kaugusel. Selleks märgistuseks on viskejoonest 4,5 meetri kaugusel kolmnurga kujuliselt paiknevad kriipsukesed. Neid on kokku seitse ning neid kasutataksegi sihtimisel. Keskmine kriips on täpselt ühel joonel juhtkurikaga. Nii on ka teised kriipsud kohakuti järgmiste kurikatega.

Et algasendi valimist lihtsamaks teha, asetsevad hoovõturajal olevad punktid kohakuti sihtimiskriipsudega. Sihtimine seisnebki selles, et valida õige stardipositsioon ning punkt, mida sihitakse. Ühte neist kahest (või mõlemat korraga) muutes muudame ka punkti kuhu meie kuul lõpuks välja jõuab. Peale igat viset tuleb hinnata, kas valitud positsioon oli õige või tuleks teha muudatusi.

Kuul peaks tabama 1. ja 3. kurika vahelist "taskut" liikudes samal ajal ka paremalt vasakule (vasakukäeliste puhul vasakult paremale 1. ja 2. kurika "taskusse"). Selline nurk on oluline strike´ide viskamisel, kuna siis liigub kuul oma õiget trajektoori pidi ja ei kaldu sellelt kõrvale pärast juhtkurika puudutamist. Kui kuul peaks pärast 1. kurika puutumist kurssi muutma, vähendab see strike´i saamise väljavaateid tunduvalt. Sellist külje pealt tabamist on võimalik saavutada ka ilma vindita. Selleks tuleb mängijal viset alustada võimalikult paremalt poolt raja äärest. Sihikuna soovitatakse sel juhul kasutada paremalt teist kriipsukest. Hea strike´i kuul läheneb kurikatele küllaltki tugeva nurga alt.

Bowlingumängijate seas on levinud ütlus: “Püüa visata spare´e, strike´id tulevad hiljem iseenesest. See nõuanne peab eriti paika algajate mängijate kohta. Erinevaid spare´e on 1023. Kuid praktikas ei kohta suure tõenäosusega suurt osa neist. Kuna on olemas paarkümmend "tavalist" spare´i, on nende lahendamine ka kergemini omandatav.

Esimene reegel põhineb lihtsal geomeetrial. Seda võiks nimetada üleraja reegliks. Reegel seisneb selles, et kui järelejäänud kurikad asuvad raja vasakus küljes, tuleb hoovõttu alustada paremalt ja vastupidi. Harjutame nelja erinevat spare´i, mida on ka kirjeldatud joonistel. Nii kujuneb välja eraldi sihtimisnurk iga nelja tagarea kurika jaoks. Viienda valikuna jääb alles algne viskepositsioon.

Näide. Selleks, et realiseerida spare, mis on moodustunud kurikatest 1-2-4, tuleb kasutada sama "sihikut", nagu kurika nr 8 puhul. See tuleneb asjaolust, et 8. kurikas asub täpselt 2. kurika taga. Sama loogikat kasutades saame, et 3-6 spare´i on võimalik visata kasutades 9. kurika "sihikut". Iga spere´i viske puhul peaks kasutama kolmandat või neljandat (keskmist) "sihikut". Erinevus tuleneb stardipositsiooni valikust. Õige viske valik ei eelda eriti keerukaid valemeid. Rohkem on tegu võimega näha kuuli kujuteldavat teekonda kurikateni ja selle jaoks vastava stardipositsiooni ja "sihiku" valimine.

Esimest korda splitide viskamine on tunduvalt keerulisem. Seda eelkõige sellepärast, et korrektse tulemuse saamiseks vajalik vise peab tabama peaaegu sentimeetrise täpsusega. Splitide puhul on oma roll mängida ka õnnel ja vedamisel.

Kuidas visata vindiga kuuli

Kuuli liikumise otsustab peaasjalikult see, kuidas ja kus toimus lahtilaskmine. Samas sisaldab kuuli liikumine alati ka natuke küljepoolset pöörlemist. Seesuguse külgpöörlemise tekitamine ongi paremate mängijate eesmärgiks. Algajate puhul võib olla tegu juhusliku liikumisega. Kummalgi juhul sellegipoolest, mõjutab külgpöörlemine kuuli trajektoori. Kui kuul keerleb vastupäeva, kujuneb tema trajektoor paremalt vasakule kaarduvaks. Vasakukäelistel mängijatel toimub kõik vastupidi. Vanasti olid bowlingukuulid valmistatud kas tugevast kummist või plastikust. Tänapäeva kuule valmistatakse aga uretaankestaga, mis suurendab tunduvalt kuuli tundlikkust igasugusele pöörlemisele. Seetõttu on tänapäevaste kuulidega vindi viskamine palju lihtsam ja efektiivsem.

Kui mängija suudab vinti tekitada tahtlikult ja sihilikult, parandab see mängutulemusi tunduvalt. Algajatel soovitatakse aga harjutada rohkem tasakaalu ja üleüldist täpsust. Hoolimata sellest ei ole kunagi liiga vara hakata harjutama õiget käeasendit vindiga viskeks.

Vindiga viske spetsiifika

Et saavutada eelpoolmainitud külgpöörlemist, väljub pöial kuulist esimesena. Järgnevad ülejäänud sõrmed. Kuul alustab pöörlemist, kui ta sõrmede otsast eraldub. Pöörlemise suuna määrab see, kuhu oli kuuli käest väljumise hetkel suunatud pöial.

Pöörlemise tekitamiseks tuleb asetada pöial kella 10 või 11 suunas (otse, ehk kella 12 suunas paiknev pöial toob kaasa sirge, ilma pöörlemiseta viske). Kogu viske jooksul tuleb rannet hoida küllaltki jäigana. Viske hetkel peaks mängija tundma sõrmedel kerget survet kuulilt.

Võib öelda, et hariliku vindi viskamise omandamine ei ole oluliselt keerulisem otseviske korralikust omandamisest. Siiski ei tasuks hakata üle pingutada liiga tugeva ja agressiivse käeliigutusega.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et bowling on üks köitvamaid ja mitmetahulisemaid mänge. Mitmetahulisem just seetõttu, et ta ei sea harrastajatele mingeid piiranguid. Mängida võib nii päeval kui õhtul. Mängida võivad nii noored kui vanad, nii mehed kui naised. Ainsaks eelduseks on bowlingusaali olemasolu. Neidki on praeguseks tekkinud mitmeid nii Tallinnas, Tartus kui ka Pärnus.

Kes aga asjaga tõsisemalt tegeleda tagab, võib liituda mõne klubiga. Klubi ühendab harilikult paarkümmet liiget, kes regulaarselt koos mängimas käivad. Korraldatakse pikemaid turniire ja muid üritusi. Bowlinguklubide liikmetel on tihtipeale ka võimalus "kodusaalis" rajatunnilt hinnaalandust ja muid püsikliendisoodustusi saada. Klubide kohta on võimalik infot küsida saali töötajate käest.

Kui aga on kogunenud suurem hulk mänguhuvilisi, siis oleks ehk otstarbekas luua oma klubi. Kasvõi mõne asutuse või ettevõtte töötajate baasil. See mitmekesistaks firma töötajate vaba aja veetmise võimalusi.